Kaugõppe läbi aegade.
Mina valisin “Three Generations of Distance Education Pedagogy” artikli, mille autorid on Terry Anderson ja Jon Dron. See artikkel annab ülevaadet, kuidas on arenenud kaugõppe läbi aegade ja kuidas see mõjus pedagoogilistele võimalustele.
Artiklis on välja toodud kolm põlvkonda: kognitiiv-käitumuslik, sotsiaal-konstruktivistlik ja konnektivistlik pedagoogika. Artiklis jõutakse järeldusele, et kvaliteetne kaugõpe kasutab ära kõiki kolme põlvkonda, mis on määratud õppesisu, konteksti ja õppetööga, ja õpiootused.
Kaugõpe on väga töökas vaid peab olema tehnoloogiliselt vahendatud, et katta kogu geograafilise ja sageli ka ajalise vahemaa ületamiseks õppijate, õpetajate ja institutsioonide vahel.
Esimene põlvkond distantsi haridustehnoloogia oli posti teel kirjavahetus. Sellele järgnes teine põlvkond, mida määratlesid televisiooni, raadio ja filmitootmise massimeedia. Kolmanda põlvkonna kaugõpe hariduses võeti kasutusele interaktiivsed tehnoloogiad: kõigepealt audio, seejärel tekst, video ja seejärel veeb ja immersiivsed konverentsid. Tuleb märkida, et ükski neist põlvkondadest ei ole aja jooksul kõrvaldatud vaid hoopis arenenud. Kõik kolm tuleks tõhusalt kasutada, et rahuldada 21. sajandi õppijate kõiki õppimisvajadusi ja püüdlusi.
Kognitiiv-käitumuslik pedagoogika kaugõppes
Kognitiiv- ja käitumispedagoogika keskendub sellele, kuidas õppimist 20. sajandi teisel poolel valdavalt defineeriti, praktiseeriti ja uuriti.
Telekonverentsid olid ehk kõige edukam vahend, kuid nendega kaasnesid kulud ja keerukus, mis piirasid selle kasulikkust. Postiteenus ja sõnumite avaldamine või ümberjaotamine oli väga aeglane, kallis ja piiratud interaktiivsusega.
Kognitiivne kohalolu on vahend ja kontekst, mille kaudu õppijad konstrueerivad ja kinnitavad uusi teadmisi. Selles põlvkonnas õppijate huvi stimuleeritakse, teavitatakse nii üldisest kui ka konkreetsetel juhtudel üleolevate põhimõtete kohta ning seejärel testitakse ja tugevdatakse nende teadmiste omandamist.
Hilisemad arengud kognitiivses teoorias on püütud kujundada õppematerjale viisil, mis maksimeeriks aju tõhusust ja tulemuslikkust, pöörates tähelepanu õppimisstiimulite tüübile, järjestusele, ajastusele ja laadile.
Õpetamise esinemine vähenes või vähemalt rekonstrueeriti radikaalselt. Õpetaja sõnad olid trükitud tekstil, et oma kohalolekut edasi anda. Hilisemad tehnoloogiad võimaldasid õpetaja hääle (heli) ja kehakeele (video) edastamist televisiooni, filmi ja multimeediapõhiste haridusprogrammide kaudu.
Sotsiaal-konstruktivistlik kaugõppe pedagoogika
Sotsiaal-konstruktivistlik kaugõppe pedagoogikas õpetaja on pigem juhendaja, kes aitab kujundada õppeprotsessi ja struktuuri, milles õppimine toimub.
Õppijad ja õpetaja teevad koostööd, et luua sisu õppetöö sisu ja selle käigus loovad selle sisu uuesti, et teised saaksid seda tulevikus kasutada.
Konnektivistlik kaugõppe pedagoogika
Konnektivistliku hariduse esimene ülesanne on eksponeerida õpilastele võrgustike tutvustamine ja võimaluste pakkumine, et nad saaksid enesetõhususe tunnetada võrgustikupõhiste kognitiivsete oskuste ja oma võrguosaluse arendamise protsessi osas.
Kognitiiv-käitumuslikest mudelitest on kõige märkimisväärsemalt õpetamise teooriad ja sotsiaal-konstruktivistlikud mudelid on eelkõige õppimise teooriad, kuid mõlemad on siiski hästi rakendatavad õpetamise meetoditeks ja protsessideks.
Kokkuvõtte
Kvaliteetne kaugõppe kasutab kõik kolm põlvkonda. See on hea võimalus ületada olemasolu ja ajapiiranguid. Samuti annab üliõpilastele vabadust ja rohkem iseseisvust.
Viited
Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97 https://www.irrodl.org/index.php/irrodl/article/view/890
HARIDUSTEHNOLOOGIA 