Lugemispäevik4

Võrgustatud õpe

Lugemiseks ma valisin artikli “Networked Learning Editorial Collective”

Aastal 2020 näitasid haridusasutused mitmetes riikides, et suudavad teha olulisi muudatusi oma töökorralduses. Need muutused olid tingitud Covid-19 pandeemiast, kuid kuidas asutused täpselt reageerisid, sõltus mitmetest erinevatest teguritest. Ühine strateegia oli kasutada digitaaltehnoloogiaid, et jätkata oluliste hariduslike elementide pakkumist. Kõrghariduse valdkonnas hakati seda tihti nimetama “üleminekuks online-õppele”.

“Online-õppe” viitab õppimisprotsessile, mis toimub veebipõhiste platvormide, ressursside ja tööriistade abil, tavaliselt interneti kaudu. See võimaldab õppijatel osaleda kursustel, saada juhendamist, esitada ülesandeid ja suhelda kaasõppijatega virtuaalselt. Online-õpe võib hõlmata mitmesuguseid formaate, sealhulgas täielikult veebipõhiseid kursusi, hübriidõpet (segatud online- ja klassiruumiõpe) ning muud paindlikud õppevormid. See on muutunud eriti oluliseks võimaluseks kaugõppe ja elukestva õppe kontekstis.

Paljud ülikooliõpilased rikkamates riikides kannavad nüüd sülearvuteid ja mobiiltelefone. Hästi varustatud tudengid saavad loenguid vaadata neile sobival ajal ja kohas (tingimusel, et kehtivad piirangud seda võimaldavad). Nad moodustavad iseseisvaid õpperühmi sotsiaalmeedias. Tavalistel aegadel hõlmavad paljud ülikooli tegevused samuti digitaalseid tööriistu ja ressursse. Nagu Bill Mitchell prognoosis, oleme näinud digitaalse ja materjali kiirenevat läbipõimimist, kus ruumid on muutunud hübriidseteks ja digitaalsed infrastruktuurid on iseenesestmõistetavad (Mitchell 2003; Guribye 2015; Goodyear 2020).

Tänapäeval on haruldane leida õpikeskkondi, mis oleksid täielikult näost näkku või täielikult veebipõhised. Pigem on tegemist keerukate seostega õppijate, õpetajate, ideede, ülesannete, tegevuste, vahendite, artefaktide, kohtade ja ruumide vahel (Carvalho ja Yeoman 2018; Ryberg, Davidsen ja Hodgson 2018). Hariduse valdkonnas on tekkinud uurimis- ja praktiline suund, mis keskendub sellistele seostele, tuntud kui võrguõpe. Viimase kahekümne aasta jooksul on selle valdkonna uurijad välja töötanud meetodeid õppimisvõrkude analüüsimiseks ja võrguõppe kujundamiseks.

Võrguõpet eristab teadus- ja praktilise valdkonnana selle järjekindel tähelepanu kolmele nähtuste komplektile ja nende põimumisele praktikas:

1. Inimese/interpersonaalsed suhted
2. Tehnoloogia (eriti digitaalsed suhtlusvahendid)
3. Ühine osalemine väärtustatud tegevuses (ühine uurimine, teadmuslik tegevus jne).

Võrguõpe on arenenud välja avatud ja kaugõppe, elukestva õppe, arvutipõhise suhtluse, koostööl ja ühistel õppemeetoditel, probleemipõhise projektipedagoogika ning kriitilise ja vabastava pedagoogia praktikatest.

Koostöö ja ühisõppe seosed on selged McConnelli varases sõnastuses. Võrgustikupõhine koostööõpe (NCL) seisneb seega selles, et õppijad tuuakse kokku personaalarvutite kaudu, mis on ühendatud internetiga, rõhuasetusega nende tööl “õppimisühendusena”. See hõlmab ressursside, teadmiste, kogemuste ja vastastikuse koostöise õppe kaudu vastutuse jagamist (McConnell 1998).

Dohn, Sime, Cranmer, Ryberg ja De Laat (2018) ning De Laat ja Dohn (2019) on tuvastanud neli arusaama võrgustikupõhisest õppest, millest igaüks rõhutab erinevat ühenduste komplekti.

1. Rõhuasetus ühendustele inimeste vahel ja sellele, kuidas nad arendavad, hoiavad ja õpivad teistega seotud võrgustikest.
2. Rõhuasetus seoste loomisel olukordade või kontekstide vahel – kuidas inimesed loovad ühendusi selliste olukordade vahel, muundades või ümber konstrueerides teadmisi nende kasutamiseks erinevates olukordades.
3. Rõhuasetus infotehnoloogia infrastruktuurile ja sellele, kuidas see võimaldab ühendusi ajas ja ruumis, sealhulgas ühendusi olukordade vahel (nagu punktis 2 eespool), piiride ületamist, liikuvust jne.
4. Rõhuasetus ühendustele (inimese ja mitteinimese tegelaste vahel) – õppesituatsioonide mõistmine inimeste ja asjade põimumisena.

Võrgustikuline õpe on alati huvitatud inimeste varustamisest võimega töötada loovalt, tuvastada ja konstrueerida probleeme, millega tegeleda, leida ressursse tuvastatud probleemidega tegelemiseks ning välja töötada töötavaid lahendusi. See lähenemisviis on loodud paindlikkusega silmas pidades. See ei ole seotud õppekava või spetsiifiliste väljundite mõõtmise testimissüsteemi üksikasjadega, vaid see loob vastupanuvõime ja võime toime tulla muutustega. (Jones 2015: 241)

Ponti ja Hodgson (2006) väljatöötatud ning Hodgson ja McConnell (2019) kordasid kaheksat võrgustikuõppe kujundamise/programmi aluspõhimõtet:

1. Fookus on õppimisel, millel on õppijate jaoks tajutav väärtus.
2. Õpiprotsessi vastutus peaks olema jagatud (kõigi võrgustiku osalejate vahel).
3. Tuleb anda aega suhete loomiseks.
4. Õppimine on asukohapõhine ja sõltub kontekstist.
5. Õppimist toetavad koostööl või grupis toimuvad seaded.
6. Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad teadmiste, identiteedi ja õppimise kaasloome.
7. Kriitiline refleksiivsus on õppimisprotsessi ja teadmiste osa.
8. Facilitaatori/animeerija roll on võrgustikuõppes oluline.

Võrgustikuõppe mõiste viie põhikomponendi teisendus:

1. See kaasab koostööprotsesse.
2. Selles sisaldub “teadmiste omandamise” ja selle teadmise mõjudele reageerimise protsess.
3. Need protsessid on sõltuvuses inimsuhetest.
4. Võrgustiku tegevustel on laiem eesmärk: need on olulised osalevatele isikutele.
5. Sellesse kuulub küsimus võimaldavate tehnoloogiate kohta.

Võrgustikuõpe soodustab ühendusi: inimeste vahel, õppimise ja tegevuse kohtade vahel, ideede, ressursside ja lahenduste vahel, üle aja, ruumi ja meedia.

Õpilased elavad keerulises sotsiaal-materjali-digitaalses maailmas ja õppimiskohtade kujundamine mõjutab nende õppimist. Veebipõhane õpe võib toota akadeemilisi tulemusi, mis on võrreldavad näost näkku või ülikoolilinnaku õppega, ja seda võib kasutada õpilaste murede vaigistamiseks seoses muudetud hariduskogemuste kvaliteediga.

Kokkuvõtte:

Võrgustikuõppel on mitmeid eeliseid:

1. Ühendatud õppimiskogukonnad: Võrgustikuõpe soodustab tugevaid sidemeid inimeste vahel, kes jagavad sarnaseid huve või õpivad sarnastel teemadel. See võimaldab õppijatel jagada kogemusi ja ressursse.
2. Paindlikus: Võrgustikuõpe võimaldab õppijatel osaleda õppimisprotsessis igal ajal ja igas kohas, mis on neile mugav. See suurendab õppijate paindlikkust ja võimaldab neil kohandada õppimist oma ajakavaga.
3. Rohkem ressursse: Võrgustikuõpe annab ligipääsu mitmekesistele ressurssidele. Õppijad saavad kasutada erinevaid veebipõhiseid materjale, interaktiivseid tööriistu ja eksperdi teadmisi, mis võivad suurendada õppekogemust.
4. Enesejuhitud õpe: Võrgustikuõpe julgustab enesejuhitud õppimist, kus õppijad vastutavad oma õppeprotsessi eest. See aitab arendada iseseisvust ja vastutust oma hariduse eest.
5. Suurem kaasatus: Interaktiivsed platvormid võimaldavad suuremat osalust ja koostööd. Õppijad saavad omavahel suhelda, jagada ideid ning osaleda aruteludes ja koostööprojektides.
6. Tõhus tehnoloogia kasutamine: Võrgustikuõpe kasutab ära kaasaegseid tehnoloogiaid, mis muudavad õppimise interaktiivsemaks ja kaasahaaravamaks. See hõlmab videokonverentse, virtuaalseid tööriistu, simulatsioone ja muid online-vahendeid.

Need eelised muudavad võrgustikuõppe atraktiivseks paljudele õppijatele, eriti neile, kes otsivad paindlikumat ja kaasaegsemat hariduskogemust.